Lapsendatu

Kui olete lapsendatud ja teil on selle kohta küsimusi, mõtlete oma juurte otsingute alustamisele või soovite üldisemalt lapsendamise teemadel arutleda, kirjutage meile info@omapere.ee või helistage 5689 0150.

Tänapäeval ollakse lapsendamise teemadel avatumad kui aastakümneid tagasi. Paljud lapsendajad räägivad lapsele tema päritolust juba varases lapsepõlves. Siiski on Eestis veel palju inimesi, kes saavad oma lapsendamise loost teada alles täiskasvanueas ja tihti tuleb info mitte pereliikmete käest, vaid ilmneb juhuslikult mõne kauge sugulase või tuttava kaudu. Oma päritolu uurima hakates selgub aga, et päris terviklikku lugu kokku ei saagi, sest väärtuslikud killud on kaduma läinud.

Täiskasvanud lapsendatute kogukond on leitav Facebookis, grupi nimetus on: Olen lapsendatud. Privaatsuse hoidmiseks on tegemist suletud grupiga ja liituda saab kui esitate selleks liitumistaotluse.

Eestis kehtib lapsendamissaladus, mille eesmärk on kaitsta nii last, lapsendajaid kui ka sünnivanemaid, tagada eraelu kaitse ja hoida ära soovimatu sekkumine perekonna ellu.

Perekonnaseaduse järgi on lapsendamissaladus lapsendamise kohtueelse ja kohtumenetlusega seonduv informatsioon ja andmed, sealhulgas lapsendamise fakt, millest võib järeldada, et laps on lapsendatud või et vanemad on lapse lapsendanud või et vanem või eestkostja on andnud lapse lapsendada. Isik, kes teab lapsendamissaladust, ei tohi seda avaldada, kui selle avaldamine ei ole vajalik avalikes huvides.

Lapsendamissaladuse mõte ei ole siiski see, et vanemad peaksid lapse eest tema päritolu varjama. Vastupidi, tänapäevane lähenemine julgustab lapsendajaid võtma lapse päritolu ja tema lugu kui osa lapse elust. Uued lapsendajapered saavad läbi koolituste palju olulisi teadmisi, sh ka selle, miks on oluline rääkida lapsele lapsendamisest ja kuidas seda teha lapse jaoks sobivalt, samas lapse mineviku osas lugupidavaks jäädes.

Täisealisel lapsendatul on õigus saada teavet oma lapsendamise fakti kohta sotsiaalkindlustusametilt, alaealisele lapsendatule laieneb sama õigus lapsendaja nõusolekul. Lisaks sellele on täisealisel lapsendatul või alaealisel lapsendatul lapsendaja nõusolekul õigus saada sotsiaalkindlustusametilt teavet oma bioloogiliste vanemate, vanavanemate ning õdede ja vendade kohta, kui nimetatud isikud on andnud nõusoleku vastava teabe avaldamiseks. Kui nõusolekut teabe edastamiseks ei anta, peab sotsiaalkindlustusamet jagama teavet eelnimetatud isikute kohta sellises ulatuses ja viisil, mis ei võimalda tuvastada lapsendatu bioloogilisi vanemaid, vanavanemaid, õdesid või vendi, kes ei ole teabe edastamiseks nõusolekut andnud. Kui lapsendatu soovib saada teavet oma alaealise lapsendatud bioloogilise õe või venna kohta, on õelt või vennalt nõusoleku küsimiseks vajalik lapsendaja eelnev nõusolek.

Praktikas tähendab see, et ametnik otsib selleks soovi avaldanud lapsendatule välja info lapsendamise kohta, aga esialgu saab ta väljastada vaid sellist informatsiooni, mille järgi otsitavaid inimesi pole võimalik ära tunda. Näiteks saab ametnik kinnitada, et lapsendamine on toimunud ja öelda, et lapsendatu ema on elus ja tal on kaks õde. Ametnik on otsingute puhul justkui vahendaja, kes kaitseb mõlema poole – otsija ja otsitava – privaatsust. Ametnik, leides kontakti, püüab leida ka viisi, kas ja kuidas pooled omavahel kokku viia, aga kohustada ta selleks kedagi ei saa.

Otsingute alustamiseks tuleb pöörduda sotsiaalkindlustusameti poole.

Otsinguga alustades oleks mõistlik läbi mõelda, mis on minu eesmärk, mida see võib kaasa tuua ja mis saab, kui otsing ei anna oodatud tulemust. Paljud lapsendatud on tunnistanud, et oma juurtest teada saamine ja kontakt sünniperega on jätnud neisse kustumatu jälje. Mõned tunnevad rahu ja selgust, mõne jaoks on kontakt ja nägemine olnud suur pettumus.

Otsingute puhul peab paraku olema valmis ka selleks, et infot ei pruugi olla piisavalt ja loodetud kontakti ei tule. Lapsendamise toimikud ja kogutud dokumendid lapsendamise kohta võivad olla väga napid info osas bioloogiliste vanemate kohta. Kui ametnik saabki suhelda sünnipere liikmetega, ei ole tal õigus kedagi kohustada otsijaga kontakti võtma või infot jagama. Tuleb mõista ka teise poole ärevust ning hirme. Sünnivanemad võivad tunda häbi või karta etteheiteid. Vahel annab aeg arutust ning ei ole haruldased lood, kus otsitav võtab mõne aja (ka aasta või paari) pärast ise ametnikuga ühendust ja on valmis suhtlemiseks.

Vahel juhtub, et sünniperekond on suur, sinna kuulub palju inimesi ning nende elukogemused ja väärtuseid võivad olla erinevad sellest, millega otsija on harjunud. Tasub mõelda, kas otsija on valmis suhtlema ja osa saama kõigest sellest.